24. oktoober
Lend oli pikk, aga tegelikult mitte nii väga, sest minu jaoks oli kõik uus ja huvitav. Maandusime väikses Bilbao lennujaamas kella nelja paiku ning esimesena tervitas meid päikesepaiste ja palmipuud segamini mändidega. Järgneva päeva veetsime linnapeal ringi kolades ja tutvudes oma tulevaste praktikakohtadega. Mitmuses sai kõneletud sestap, et minul on võimalus töötada kahes ettevõttes, Decoro Con Mucho Gusto ja ZAWP. Esimese kuu veedan ettevõttes Decoro Con Mucho Gusto, mis on müügipind kuid pakub sinna kõrvale ka sisekujunduslahndusi, ning edasi kõneleksingi ehk sellest. Minnes esimesel päeval tööle kujuted ju ikka, kuidas su tööpäev välja hakkaks nägema ja milliseid kõiki lahedaid ülesanded täitma hakkad. Selle unelma lõhkus mulle hommikul kätte antud mopp, pang, kühvel ja hari. Nimelt, baskirahvad on teada-tuntud puhtusearmastajad nii enda kui ka oma ümbruse. Ei ei, ma ei mõtlegi, et see nii tohutult haruldane nähtus on, kui inimesed põrandat puhivad - teen seda vahest isegi. Veider oli olukord seepärast, et nende töövahenditega saadeti mind välja tänavale, et ka poe ümbrus puhtaks pühkida ja pesta. Mitte nüüd terve tänava raames, aga kuskil 40cm raadiuses on mõistlik oma müügipind puhas hoida. Miks, seda mina ei tea. Olin küll juba tutvunud masinatega, mis tänavaid pesevad ja see on tohutult kena linnast, et nad soovivad ka õuekoridorid puhtad hoida, aga see, et ka maja ääred, kuhu masin ei ulatu, korralikult lausa mopi ja veega puhtaks tehakse, oli minu jaoks midagi uut. Olen praguseks Bilbaos kolmandat nädalat ja pole näinud kedagi, kes nõnda hoolsalt oma poe ümbrust hariks. Ilmselt on siis ka teiste linnaelanike jaoks midagi imetabast. Esimeseks tööülesandeks anti mulle teisel korrusel asuv lilleladu organiseerida ehk jätta välja näidised ja paigutada ülejäänud tooted kastidesse. Selle ülesandega töötasin kaks päeva ning siis jõudis kätte nädalavahetus, mis oli minu jaoks üks esimesi pikemaid järjestikuseid puhkepäevi selle poolaastal, ning olid täiesti ebavajalikud, sest uus töökoht ei paistnud väsitavat. Ootasin juba õhinaga uut töönädalat, mis üsna ruttu kätte tuli.
29. oktoober
Esmaspäeval tutvustati mulle nende sisekujundus poolt, ehk millised projektid neil käsil on ja mis on juba tehtud. Parasjagu on neil käsil terve korteri nullist ülesehitamine ning selles projektis andsid nad mulle esimeseks ülesandeks ise mõelda, millist tv-alust ma sinna sooviksin. Kuid nagu ikka on lõunamaalaste jutt pikk ja sisukas ning kätte jõudis lõunapaus, mille ajal sõime kiiresti vaid kerge napoletana, mida saatis kodune cappucino ja ruttasime selle sama projekti tarvis ühte köögisalongi. Istusin kaaslastega Mucho Gustost ja ühe võõra tädiga üks ja see samune pool tundi ühes ruumis, milles kõlas vaid segadust tekitav baski keel ja mina vaid käeviibetest miskit välja lugemas. Ruttasin juba enne kolme koju ja tundsin end kui Mari Murakas, sellest siiani millegi pärast kuulsast seriaalist Pilvede all. Järgmisel päeval alustasingi disainimisega, mis oli jälle kord huvitav kogemus. Minul ja paljudel teistel on enne projekti kombeks otsida inspiratsiooni ja siis teha visandid. Siin nüüd juhtusid asjad teisiti, kõigepealt ma pidin unistama ja mõtlema, et milline oleks üks imeline ja viimse detailini disainitud perfektne tv-alus, selle peale palju mõtlema ning alles siis anti mulle kätte igasugused kataloogid, et sealt see õige välja valida. Üks keeruline ülesane, aga paneb ideed vohama küll. Mis oli hea, sest pärast tv-alustega mässamist pidin tegema poele, küll natuke kohapeal olevate vahenditega, aga siiski täisväärtusliku vaateakna.
Kokkuvõtteks ütlen, et on keeruline luua vaateakent poele, mis on pudi-padi täis ja aknal pole ei tagaseina ega ka kõrgemat aknalauda. Jätab kuidagi kaootilise mulje.
Ja saigi jälle töönädala käima, kui öeldi, et 1. november on püha ja siis tööd ei tehta. Seekord oli juba puhkepäev tore, sest ümbrus vajas avastamist. Sõitsime Pauliga, kes on mu kaaslane sellel reisil, mere äärde, et seal ringi luusida ja ehk ka mõni mäetipp vallutada.
Neljapäeval ja reedel tegelesin esimese poole päevast tegelesin korteriprojektiga, mis on nüüdseks arenenud sinnani, et kujundan tervet elutuba ja külalistetuba. Teisel poolel töötasime poe keldrikorusel, seekord siis patjade soreerimisega. Kui ma nüüd üdini aus olen, siis pärast kahte päeva meeletutes padja hunnikutes veetmist, oli mul kaunis raske öösiti oma kodupadjaga sooje suhteid hoida, ei olnud enam see, mis vanasti. Sellel nädalavahetusel kohtusime üle pika aja Maiduga, kes on samuti Erasmuse raames Bilbaos, kõige paremas Euroopa Liidu linnas 2018, aega veetmas. Ja see reede oligi viimane +26 kraadi celsiuse järgi päev siin lõunamaal. Edasi on tulnud vaid vihm ja vihm ja veidi veel taevamärjukest. Jubedalt külm on ka.
Lausa nii külm, et toas on kampsun seljas ja villasokid jalas. Õue minekuks on tarvis mantlit ja talvesaapaid. Külm tegelikult ju polegi +12, aga kondid on kuidagi tundlikud.
5. oktoober
Algas kolmas nädal selles riigis ja jätkuvalt sajab vihma... Selle nädala olen täielikult pühendanud korteri kujundamisele ja natuke ka patjadele, aga põhiliselt siiski kujundamine. Pikka juttu polegi, sest nädal on olnud suhteliselt sarnane. Esmaspäeval on ehk plaanis uus vaateaken luua, seekord siis jõuluteemaline. Eks näeb, mis saab.