Külmast kirjutan vist kuni viimase postituseni, kuna nii ta on ja külm on kallis, sest ühe kuu elekriarve oli 140 eurot ja ikka oli külm. ZAWP'is on ka külm, viimastel päevadel jäin ka haigeks ja nüüdsest on mul laua all soojapuhur ja käes kindad, nagu kodus. Eestis pole mul vist kunagi nõnda külm olnud kui siin terve kahe kuu jooksul. PÕRRrr!
V nädal.
Läsin kohale ja istusin laua taha koos ühe eestlase ja hollandlasega seega oli selle laua taga 0% hispaanlasi. Vastuvõtt oli vist soe või siis nad lihtsalt ongi sellised. Esimeseks tööülesandeks anti mulle kujundada järgmisel aastal toimuv konverents. Hiljem tuli aga välja, et keegi oli juba tegelikult mingisuguse konseptsiooni idee välja käinud ja minult oodati vaid nutikaid lahendusi, kuidas elemente paigutada. Üleüldse oli kõik väga abstraktne ja ebakindel, kuid siis astus sisse ZAWP'i keegi tähtis nina, nimega Manuel või siis lihtsalt Manu ning pakkus mulle uut projekti, milleks oli väikse müügipinna kujundus. Olin nõus, sest ma ei oska siiani ei öelda, kuigi käisin Eestis lausa loengul, kuidas seda teha tuleks. Sain kätte mõned joonised, käisime kohta vaid väljast vaatamas ja pidasime ühe pika koosoleku, kus Manu oma uhke Mac pro peale klaasimarkeriga joonistas. Ja oligi päev läbi. Järgmisel päeval alustasin uute jooniste loomisega, millega saaks minna linnavalitsusse, et sealt ehitusluba saada. See ülesanne mulle meeldis, sest lisaks joonistele oli ka tarvis teha mockup mõlemast vaatest, et kuidas pood hakkaks umbes välja nägema, mis tähendas palju Photoshoppimist, mis oli tore. Pood ise oleks justkui värva ZAWP'i sisehoovi, kus toimub tihti palju kultuuriüritusi, mis on suunatud nii zawperitele, kui ka linnarahvale. Ehk siis täidab pood nii läbikäiku kui ka müügipinda sealses kompleksis töötavatele inimestele. Manu unistus oli, et see väike 56m2 pind sisaldaks kõike- piimast jalgrattani ja et kaupa oleks maast laeni, ei mingit minimalistic nordic humble vibratsooni. Hispaanias öeldakse sellise poe kohta ultradiamos. Minu jaoks tohutult suur väljakutse, sest kunstikoolis õpitud minimaalsust ja suuri värpindu ei saa siin kasutada, peab vilelema hoopis maksimalismi. Kuni reedeni tegelesin jooniste ja mockupiga, samuti ka erinevate ideede otsimisega, sest pole ju varem sellise projektiga kokku puutund, õpin ju dekoraatoriks, mitte sisekujundajaks. Elad ja õpid!
VI nädal
Jäin lootusetult haigeks ja veetsin kaks päeva kodus. Ja oh seda detsembrit, pilgeni täis erinevaid riigipühasid, kolmapäev oli vaba. Sain rahulikult veel ennast turgutada. Neljapäeval oli külmetus veidi hullemaks läinud ilmselt, sest kodus on ka külm, kuid mõtlesin, et kõige hullem osa on ZAWP'i jõuda, olemisega saan hakkama. Kontor oli jahe, kuida puhur päästis päeva ning sain rahulikult Sketchup'i mudeliga tegeleda. Nii palju kui ma üritasin, ei saanud ma lahti eelmainitud sündroomist, nimetagem seda MHViks. Tuli Manu ja ütles ei, pane maast laeni riiulid. Seda ma tegin ja ei meeldi, aga klient on kuningas. Ma arvan, et tegelikult olekski MHV selles poes vale, sest see kujundus peaks olema pigem traditsiooniline kui uuenduslik. Ei sõdi! Riigipühade saaga jätkub ning ka reede on vaba.